Lihtsalt... midagi ilusat

Tegelt paadunud romantikute volüüm 4.

Käbila veidrikud

Pyrola chlorantha.

Ei ole okasteta kibuvitsa

Harakkuljus

Ja siis ühel päeval tutvustati mulle harakkuljust.
"Siin, palun, harakkuljus. Harilik, kutsutakse ka mets-harakkuljuseks. Armas lill, temast peaks vist kah pildi tegema."

Oli harilik suvepäev, ümberringi lõhnasid harilikud männid, harilikud linnud laulsid, ent kõigesse sellesse oli sugenenud midagi ebaharilikku.

Kõik hariliku on määratlenud harilikud inimesed harilike inimeste tarvis. See, kes läheb kohtumisele laane varjus kasvava armsa lillega, ei ole enam harilik inimene.

Oli tunne, nagu oleks ennist joonud klaasi veini. Pooljuhuslik peatus, pakuti, jõin. Ikka juhtub, et teelisele pakutakse klaasike juua. Oli meeldiv aroom ja tuttav maitse, aga mis vein see oli, jäi saladuseks. Mõju tuli hiljem. See pidi olema väga vana vein.

Jõudsin kohale siis, kui valguslaik puudutas esimesi harakkuljuse õisi. Panin varustuse samblale ja põlvitasin maha lilli silmitsema. Nüüd sai kõik selgeks.

Fred Jüssi. "Jäälõhkuja" 1986

Ankurdatud

Paat on Prangli maastikukujunduselement. Terved paadid, poolikud paadid, paadikorjused, surnud paadid, ilusad paadid, aiapaadid, mädanevad paadid, uued paadid, nimega paadid ja nimetud paadid, kalapaadid... Igal ühel on aias kindlasti vähemalt üks paati meenutav asjandus ja loomulikult motikas.

Tuuline

Meri lehvitab ja tema lehvitus on jahe

Nädal aega Prangli-eri... avalöök.

Teravus vaid väljavalitutele

Kolejõle kiirelt kaob ikka juunikuu. Haihtub, nagu õhtune udu.

Nuga

Kõik noad ei haava. Kui, siis ainult kõditavad natuke seestpoolt, süame alt.

Olla udus

udu udu udu udu udud ududes udutades uttu uppuda udu udu uduhingus hommiku-udu udu udu udud udu ujuma ududes udus udu udu udud udutama uppuma uttu uneudu udu udu

udu

Kuldpruun

Sobiv kõrvadele.

Üksi keset õhtust udu

Pärast äikest. Päris vaikselt ja viivuke enne loojangut. Rohi oli pea-aegu üle pea ja säääääski oli põrgulikult. Milline piin. Aga see-eest oli ilus.

Õrn, armas, õrn

Meenutades. Mingil teadmata põhjusel. Maanteel oli ka kruus tollal, oli aeg. :)

Kui hein kasvab lihtsalt mühinal üle pea

maarjahein, rebasesaba no ja põldtimut on muhepehmed
mühatavad
jah, jah , jah, JAH, jah, jah
varvaste all
k u i

miski keerutab kreem-lambukesi pilvepiiril
lennutab sinna suitsust pääsusid (smokingutega) kah
imeviisil

vuhisevaid rääkusid

krääk, rääk, rääk
Sina Sina Rukkirääk
ei näe, ei näe
oled peitu pugend
aga näitle, näiteks.

eip! teps mitte!
ihhiii!

kihista, kõkuta mul` kõrva
mis kavaluse võiksin saata korda
on hirmjube tahtmine pisut silmata ja piiluda jaja kiigata
üle sahiseva müüri
mis ritsikaid, poognatega viiuleil
tigusid, põrr-põrr-juunipõrnikaid ja Sind
on täis
päris lõhkemiseni

ma tean, kuhu tüürid!
jajah - eks minema, minema, minema

krääks, krääks, krääk
Rukkirääk
ah, ära märgi
(toda toonesepadki ei taoks)
et ei muhvigi mul` räägi
oled kadunud mu jaoks
nõnda põrgulikult kahju...
et
kas jääb
tõesti (vist??) nii
?

Koorib lahti

Sellise palavusega... loomulikult.

Vihm

Soojenduseks üks mitte eriti uus pilt. Tähelepanelik vaatleja märkab ka tigu.