Eelviimane roheline, Green - last but one

Üks sügisepilt sooservast.

Pillirooduett, Duet of reeds

Räästad tilguvad. Ja rasvatihane laulab häält lahti. Jube kevadeigatsus tuli. Et lumi oleks juba läind.

Õhus on tunda märtsihõngu, Fragrance of March

Jaa. Meie kauni kodumaa sünnipäeval on hanged pehmeltöeldes sügavad. Ja sulab. Esimene sulailm tänavuse talve jooksul. Vahest on ikka hää, kui varjesse õigeks ajaks ei jõua...

Lenduritel on aeg põigelda hirmsuurte vihmapiiskade eest

Surusääsed. Suviste pildikeste vahtimine tuleks talvel tabuks teha (?).

Vaatan, kuidas tuiskab. Puukoristaja, Nuthatch, Sitta europaea

Istusin ja ootasin nääre. Näärid tegelikult on kadunud juba sellest ajast, mil tutt-tihased end ilmutasid.
See puukoristaja maandus siis kännule. Istus ja istus ja vaatas, kuidas lumi tormab. Siis ma mõtlesin, et pööraks õige kaamera niipidi, et saaks statiivilt portreemõõtu pildi teha. See oli ilmatuma ebamugav. Ma arvasin, et selle sahmerdamise peale on koristaja juba ammu läinud. Ei olnud. Lumi lendas edasi ja koristaja istus ja vaatas tuisku.

No mida... jälle tuuline. Windy, again. Jay, Garrulus glandarius

Näärike detsembrikuu tuisus.

Üksi, Alone

Täna on taevaluugid hallile valla. Hallivatisinisele õigemini. Sellist talve... kas enam tulebki...
Harakas lepapuul, Magpie, Pica pica.

Sõbrapäevaks

Vahepeal tekkisid mõned mõtisklused selle pildi alla. Niisiis lugu oli nõnda, et olin kusagilt tagasi jõudmas. Ja oli vist kiire ka. Vist.
Aga pisike ojakene kiirustas ja jooksis ja mullitas ja ei saanud teisiti, kui tuli tahtmise uurida, kuhu ta viib. Noh, seda ma teada ei saanudki. Vahest ongi nii parem.
Ühes ojasopis veetsin hulga aega. Pildistasin vahtu.
Kõik muutub. Ühel pildidl oli vahusüda. Aga järgmisel enam mitte. Miski ei jää endiseks.

Tutt-tihane, Crested tit, Parus cristatus

Kamp tutikaid on sihvkade ja rasva jagamise koha avastanud, millest mul on ainult hää meel.

Siesta

Pärastlõuna. Nädalavahetus!
Juba asfaldilt märkasin neid. Tuli ainult natuke mõtelda, veidi läbi lirtsuva kaldapealse ja pilliroo tatsuda (ise samal ajal vaikselt lootes, et läbi püdela muda ja kopraurgude ei vaju) ja õige varsti liuglevadki mustpead lodeva elegantsiga ning koos pehme tuulekesega üle pea ja üle päikese.
Kiiret pole.
Nüüd saab süüa. Ja oi, kui palju!
Taeva tuline kera haigutab varsti.
On ühepäevikuaeg.
Maipidu.

Raudreiarohud, koeraköömned... Dried yarrows

Lumi on lage. Väli on tühi. Lumelaine tagant veel turritavad välja viimsed kuivanud raudrohud.

Elukutseline käbiviskaja - suur-kirjurähn, Great spotted woodpecker, Dendrocopus major

Laupäevahommikul kuuldub pisikesest soometsatukast kopsimist. Vana tuttavat on alati tore kohata. Istud maha ja vaatad. Rähni-isand ei lase end segada ja käbi käbi järel saab ilusti korralikult ära töödeldud, nii need sinna alla paksu lumevaiba peale kogunevadki.

Talve lihtsad värvid, Simple winter colors

Jaanuaripildikesed.

Tegelikult olen ma puuseen! Puukoristaja, Nuthatch, Sitta europaea

...

Ühel päeval ta tuligi, keerutades oma pöidlaid ja hiirvaikselt minu üle naerdes. Ei julgenud heita pilku neisse mandlisilmadesse, ma ju teadsin... Ühel päeval oligi ta siin ja tagasiteed enam polnud. Sellel päeval rõkkas õhk laulust, omandas süüviva suvetunde, hõiskas, rõõmustas ja tormas... vist. Oi mind narri! Ega mina ka täpselt ei tea. Igatahes sellel päeval tuligi Suvi. Peale kevadet tuleb ta alati. Alati...

Sääskedel on kiire. Tõesti või? Tegelikult - nad ju tantsivad! Loomulikult! Keerutavad, lennutavad endid kerges tuulekeses, mis viib sääsepininahingust üle heina-ja karjamaade, üle jõesängikäänakute ja üle sulava pigimusta asfaldi. Üle rohetava maa.

Ja siis... tuleb õhtu. Keegi käib salaja taevast pintseldamas. Haa!
Oo ei, t e d a pole lootustki kunagi oma silmaga näha, jah, teame, oma silm pidavat kuningas olema, eksole. Randmed on painduvad ja käsi sulgkerge - see ta ongi - öö. Alguses vaatad küll, et jaajaa, tuleb järjekordne tavaline päikeseloojang (tegelikult, kas neid tavalisi loojanguid on, vot selles pole päris kindel nagu). Ning siis! Jääb üle vaid imestada ja natuke ehk ka kiruda (vahest ka üsna palju). K u i sealt kaugelt pilvepiirilt alla vaadata, üle õitsva maa, siis eha tegigi oma töö, muutis end ööks ja seejuures kiiresti, vahest silmagi pilgutamata värvis maitsekalt taevapiiri pärlroosaks.
Võib-olla sääsed märkasid. Silmasid.
Ei aita enam miski - käed on kuplasid täis ja tuleb põgeneda. Et homme korduks sama jama uuesti. Võib-olla...