...

Ühel päeval ta tuligi, keerutades oma pöidlaid ja hiirvaikselt minu üle naerdes. Ei julgenud heita pilku neisse mandlisilmadesse, ma ju teadsin... Ühel päeval oligi ta siin ja tagasiteed enam polnud. Sellel päeval rõkkas õhk laulust, omandas süüviva suvetunde, hõiskas, rõõmustas ja tormas... vist. Oi mind narri! Ega mina ka täpselt ei tea. Igatahes sellel päeval tuligi Suvi. Peale kevadet tuleb ta alati. Alati...

Sääskedel on kiire. Tõesti või? Tegelikult - nad ju tantsivad! Loomulikult! Keerutavad, lennutavad endid kerges tuulekeses, mis viib sääsepininahingust üle heina-ja karjamaade, üle jõesängikäänakute ja üle sulava pigimusta asfaldi. Üle rohetava maa.

Ja siis... tuleb õhtu. Keegi käib salaja taevast pintseldamas. Haa!
Oo ei, t e d a pole lootustki kunagi oma silmaga näha, jah, teame, oma silm pidavat kuningas olema, eksole. Randmed on painduvad ja käsi sulgkerge - see ta ongi - öö. Alguses vaatad küll, et jaajaa, tuleb järjekordne tavaline päikeseloojang (tegelikult, kas neid tavalisi loojanguid on, vot selles pole päris kindel nagu). Ning siis! Jääb üle vaid imestada ja natuke ehk ka kiruda (vahest ka üsna palju). K u i sealt kaugelt pilvepiirilt alla vaadata, üle õitsva maa, siis eha tegigi oma töö, muutis end ööks ja seejuures kiiresti, vahest silmagi pilgutamata värvis maitsekalt taevapiiri pärlroosaks.
Võib-olla sääsed märkasid. Silmasid.
Ei aita enam miski - käed on kuplasid täis ja tuleb põgeneda. Et homme korduks sama jama uuesti. Võib-olla...