Salutihane kõrre tagant piilumas / marsh tit, (Parus palustris)

Mida rohkem talve poole, seda julgemaks muutuvad tihased. Kui tuttavas kohas (eeldatavasti peaks seal olema pajuvõsa ja muud seesugust), juhtub ikka mingi hetk, et näed üsna julgeid tihaseid. Ma tegelikult ei nimetakski seda julguseks, sest nad päris nina alla ei lenda, ja kui liiga äkilisi liigutusi teed, peavad nad targemaks lennata meeter edasi, järgmisele kõrrekesele turnima. Aga (parimatel juhtudel) nii meetrikauguselt võib nende askeldamist jälgida küll. Siis sarnanevad salutihased (ehk sootihaseid) rohkem väikeste must-hall-valgete hiirekestega, ainult selle vahega, et neil on tiivad.
Ja nad ei püsi hetkekski paigal - neile peab järgi jooksma, muidu kaotad nad lihtsalt silmist. Ma küll imestan, kust nad selle energia võtavad.

Enamasti on ka nii, et hilisesed sügisilmad on kaunikesti sombused. See tähendab seda, et valgust on vähe. Ning nüüd kerkib esile veel üks probleem - linnud on (enamasti), aga kuidas nad nüüd siis talutavalt pildile jäädvustada.