Lihtsalt kõnnib minema

Üle pika aja käisin jahil... Tuul oli õigelt poolt ja valgus oli hea. Harva on hetki, kui trehvad kitsele peale enne, kui tema sind näeb. Uneles seal pajuvõsa veeres, kõrvad igasse suunda keerlemas nagu lokaatorid. Ja siis, kui mina juba olin pea-aegu jõudnud just sinna õigesse kohta ja piisavalt lähedale, (et mitte segada ja lootusega lihtsalt koos lumes pikutada, tema mäletsemas ja mina vahetevahel ehk klõpsutamas) siis ta tõusis püsti, ringutas mõnusalt ja kõndis minema. Pärast ma sain teada küll, kuhu ja miks. Jälle need kokkusattumised!