Ei tea, mis komme see küll on uueks aastaks soovida endale ikka midagi sellist, et tahaks olla selline ja kavatsen teha toda... Plaanid on küll, aga aasta pärast on nad meelest läinud ja peas mõlkumas juba uued mõtted. Välja arvatud muidugi juhul, kui tahtejõudu on tõepoolest palju.
Ma igaks juhuks ei hakkagi lubadusi andma. Läheb nii kuis läheb...
Head uut!
Suveõhtul, mere ääres... ilus oli.
Ja soe. Meri loksus tasakesti vastu muuli ja tuul sasis juukseid.
Ei tea ainult, miks hing ihkab ikka selle järgi, mida ei ole? Kui on talv, tahaks suve.
Täna just nii mõtlesingi kui vaevalt paarsada meetrit, ühes käes statiiv ja teine käsi sõrmikutes juba ilmutamas külmumismärke, lausa kurguni lumes sumasin. No oli seda vaja - ja selgus, et ega ikka olnudki. Sai jah tublisti lõõtsutatud, aga pilti ei tulnud kusagilt. Mahavisatud aeg? Nii ei saa ka ütelda.
Sest ilus oli!
Ilma päikeseta ei saa.
Kui päikest pole, on taevas hall. Hall ilm tingib mõtiskellu vajumuse või nukruse, tegelikult midagi, mida kõlbaks nimetada natuke talumatuks ükskõiksuse ja nürimeelse igavlemise vahepealseks olekuks. See on halb. Mul on päikest vaja.
Sobrasin küll, aga ühtegi klassikalist päikesesäras talvemaastikku ei leidnud, millest kena pühadekaart meisterdada, niisiis on siin kõigest üks näär. Paar päeva ilmselt siia pilte ei tule, ma lähen fotojahile.
Mõnusaid jõule! :)
Sõber suvitas vanaema veranda-akna pääl. Suve lõpus teda enam ei näinud... vist kolis linna tagasi.
Taustal on kraavivesi. Üksinda need nurmenukud seal õitsesidki, rohkem kollast polnud. Kui, siis tähtedena taevas.
Tutt-tihane, Parus cristatus.
Vastik on toas istuda, mind ründas köha ja nohu. Ja ilm on ka hall ja tegelikult peaks hoopis koolipinki nühkima.
No näed, pole täna midagi päevakajalist üles riputada. Eelmisest aastast juba tuttav metsaojake oli sel sügisel veerikkam , aga sellest kohast siin just väga hääd nahka ei saanud. :P
Siin Põlvamaal pole lumega nii hullud lood kui põhjapool, majast saab ikka välja. Täna paistis vahepeal isegi päike... ja praegu jalutab Kuu koos Veenusega käsikäes üle taeva...
Üleval sinas sinivärve ja hommik lõõritas vastu. Aga vaadates maha, oli näha üksnes salapärast peegeldust kõigest sellest ülevast tundest - šokolaaditoone ning jääkülma vett.
Eelmisel nädalal käisin siis veel lahti olevat ja rõõmsalt sulisevat pisikest metsaoja jäädvustamas, mis nüüdseks on küll kinni külmunud. Mälukaart sai ka üle kuu aja lõpuks kõvakettale tühjendatud.
Copyright © Yyhely Hälvin 2008-2011, Blogger template 'Photoblog' by Ourblogtemplates.com 2008
Back to TOP
