Tedremängus...

Oktoobrihommikupäike värvib raba. Jõhvikad punetavad mätastel.


Päike tõuseb ja valitseb vaikus... Pea-aegu. Ma tõepoolest ei osanud oodata, et tedred hakkavad järgmisel hetkel susisema. Seal kusagil, mitte väga kaugel. Ja lendavad üle pea. Sügisene mäng pole pooltki selline edevuse paraad, kui kevadine, ent ikkagi kaunis kogemus kuulata.


Õhtupoolikul läksin mänguplatse otsima. Igaks juhuks...

PS Ma pean vist lisama, et siiski tuleb ära teha mõningane kogus uurimistööd, nii et ma ei luba mitte kui mitte midagi. :D Aga loota ju võib. Ja isegi kui kõik ei lähe nii, kui tahaks, siis saab vähemasti öelda, et ma olen tedremängu podinat, mulinat ja visisemist kuulnud. Ja ma olen tetresid näinud.