Nugis / Marten

Ühel õhtul läksin ristikupõllu poole, lootuses leida sealt mõni kitseke. Kitsi ei olnud. Aga heinas krabistas miski. See miski ronis kase otsa. Mõni aeg püsis ta seal, ilmselgelt häiritud minu kohalolekust. Otsustasin veidi oodata. Pahaselt podisedes hüppas ta ühelt kaselt teisele. Mulle jäi mõistatuseks, kuidas tal seal õnnestus püsida, aga maha ta ei potsatanud, kuigi kaseoksad väga peened näisid.

Siis jätkas ta oma teekonda, endiselt susisedes ja turtsudes. Mööda lepaoksi jõudis ta ühe vana tiheda kuusepuuni. Mind ta eriti ei paistnud kartvat. Pärast mitut katset jõudis ta kuuseoksteni, ning seal jooksis ta veidi ringi. Lõpuks keris ta minust paari meetri kaugusel end okstes mõnusasti kerra, ja pärast seda ei olnud peale kerge tuulesahina midagi kuulda.
Sümpaatne loomake. =)
Ma parandan ennast...
Ma ei ole veel kohanud nii armast looma. Temas oli midagi rohkemat.