Augustikuu pimedad ööd / Dark nights in August

Heinamaal oli kitseke. Ta ei olnud üksi. Peale mõningast jälgimist nägin tallekest! Muidugi ei saanud ma sinna jääda, ma pidin pääsema lähemale. Läksingi. Jõudsin. Aga siis ilmus pajuvõsast sokk. Sokk oli noor ja uudishimulik. Hüppas üle kraavi. Muidugi ta nägi mind. Mina nägin teda. Teda hakkas see kogu heinas huvitama, kepseldes hüppas ta lähemale, uuesti tagasi. Nuhutas õhku, haukus, ühesõnaga - ei saanud aru, misasi seal heinasees on. Uuris mind. Mina tegin pilti. Siis kepsutas eemale. Mina läksin tagasi koju, sest muidugi ei olnud ka kitseema koos tallekesega enam ammugi silmapiiril.
Järgmisel õhtul läksin jälle.
Kitsel oli kaks tallekest! Ma pidin ligemale saama. Tuul oli küll üpris nõrk, aga siiski mulle soodne. Läksin. Jõudsin. Kitsepere oli kadunud. Kõndisin kraavimööda edasi ja... Seal oli sokk. Vaatas mind, maiustas kõrrekestega edasi. Vaatas uuesti. Mina püsisin kraavis. Sokku hakkas asi huvitama. Tuli kõndides kaarega minu juurde. Ma ei uskunud oma silmi! Küll oli kaval. Nagu rebane. Siis jõudis ta allatuult, kust tema hea nina teda hoiatas, ja hüppas kergelt minema. Pilt ongi teisest kohtumisest.