Liiga palju rohelist

Karneval.

Tammepuu otsas

...igaüks vahib omale poole. Ootus.

Vanajumal on rääkinud

Häää oli!

Ja tuul puhub ülevalt alla

Niidu-kuremõõk. Haruldast leida on ootamatu.

Kurilind

Kustkohast teada, mis vaevab tema kolletanud silma, ta on seal kinni, sügise väga-väga kauge hahetav märk. Suvi on niikuinii nagu uni, ükskord tuleb ärgata nii või teisiti.

Seal teisel pool kõnnib hämarus

Maasud

Aimatav

Viiuli närbumine

Mull-mull

Minu minu sütesilmad minu mu sinitiib.

Lihtsad kõrbevad inglikesed

Balti sõrmkäpp, vana tuttav.

Film

Filmiga pole siin muud seost kui ainult see tunne või moodsamas sõnakasutuses feeling... See näitab seda kuidas piltnik on jõudnud punkti, kus klantspildid stiilis teravus-äärest-ääreni ja ei-mingit-ülepõlemist-vaata-histogrammi ning raudne-ei-mürale on jõudnud end ammendada ja edasiliikumine tahaks minna justkui tagasi, mis tegelikult mõnes mõttes on edasi.