Mõtlesin, et kirjutaks loo ka juurde. Ega seal midagi erilist olnudki... või siiski? Lihtsalt üks suvehommik. Siis, kui juulikuu hakkab tasapisi augusti nägu võtma ja sügis polegi enam mägede taga. Ning noored täksid siblivad ringi ja õpivad elutarkusi.
Elu ilma fotokata pole elamisväärt justkui, aga noh, varsti saab äkki kätte... seni on hää vaadata suviseid pilte.
Mingit sorti kuldne aura ümbritseb pisikest mustpead... Sootihane, Marsh tit, Parus palustris.
Urvalind, Redpoll, Carduelis flammea.
Oli järjekordne ülikülm õhtupoolik. Põlluservale lendas salk urvalinde. Ei tahtnud neid hirmutada - viskasin kõhuli ja üritasin läbi koheva kristallimere natuke lähemale saada. Tahtsin, et nad oleksid just minu ja loojuva päikese vahel. Noh, olin natuke ettevaatamatu...
Käisin metsas tööl. Leidsin viu. Väike edit: esmapilgul arvasin tõesti, et tegemist hiireviuga, kuid natuke pikem uurimine viitab kanakullile (Goshawk, Accipter gentilis). Võimas lind... Tema suled olid siidised, aga ta ise jäik ja jäätunud, läinud parematele jahimaadele...
Võib-olla on süüdi nälg? Mingeid nähtavaid kahjustusi polnud.
Lõputu talv.
On kange tahtmine tuulevaikse hommiku järele.
Pilliroo järele.
Udu järele.
Juuli 2009.
Mõnikord tahaks vaadata taevast... pilvi... kõrgelt näeb kaugele-kaugele...
Täna hommikul avastasin, et fotoka aku on pea-aegu tühi. Noh, sellest polnud midagi, võtsin ta igaks-juhuks koos macro-objega kaasa ja läksin lihtsalt platsi üle kontrollima ja samuti oli vaja natuke rasva ja sihvkasid sinna vedada. Passisin niisama tihedate kuuseokste varjus, kui üks pisike julge tihane tuli vaatama, mis ma seal teen.
ISO 1250, f2,8 @ 90mm.
Vaheaeg läbi pea-aegu ja mina olen melanhoolias.
Kui ma õhtupoolikul metsast tagasi jõudsin, jäi pilk lumehelveste virr-varri pidama. Seal vedelesid tiivad. Murdunud koerliblikatiivad. Nii oligi.
1. jaanuar 2010.
Kui tähelepanelikult vaadata, siis
on terve heinamaa täis radu.
Eriti on neid näha siis, kui
on rohelisem aeg ja lumi ei
ole üle põlve.
Viimasel ajal on tõesti kena talveilm olnud. Kauaks seda pidu arvatavasti enam ei jätku.
Salutihane e. sootihane, Marsh tit, Parus palustris.
Tutt-tihane on väike armas linnuke, keda võib maapinnal kohata sagedamini kui teisi tihaseid.
Copyright © Yyhely Hälvin 2008-2011, Blogger template 'Photoblog' by Ourblogtemplates.com 2008
Back to TOP
