Vaarikavarred pihlaka all

Lumi oli kõvasti üle põlve.

Hilja novembris

Hilja novembris, keset mahajäetud põlde... ja vaiksete metsaviirgude taga kumiseb õõnes tühjus. Valgust ei ole, tuult ei ole, pole enam midagi, kui välja arvata kurb ja tinahall taevas.
Kas on hilja?
No kas on või ei ole?
On? Või ei ole?
Või siiski..?

Foto talvikesest pihlakaoksal on aprillist, mida võiks samahästi ka novembriks pidadada, õige sarnast nägu on nad.

Aga enne pimedust tuli valgus

Sellistel puhkudel tekib tunne, et oleks veelgi ilusam, kui ühel kuivanud oksal keegi vastu vaataks... händkakk näiteks...

Pihlapuna

Poolik vanker

123,5 sekundit (sõrm tugevalt päästikul) säri tekitavad taevasse kenad pisikesed kriipsukesed.

Terve Vanker jäi kahjuks välja... Oo, siin on näha ka see oks, kus mäletatavasti istus üks kadakatäks...

Lesid soojal sumedal augustiööl keset poolikult niidetud heinamaad, igal pool ümber viiuldavad ritsikad ja taevast langeb tähti. Uhuu! Aeg soovida!
Nagu igal aastal, nii ka tänavu oli perseiitide tippaeg 12.-13. augustil (tegelikult ka 8.-14. august kõlbavad samuti) ja seega põhjus eriti tähelepanelikult öösel taevasse vahtida. Selleks puhuks on loomulikult vaja selget ilma no ja midagi külje alla (kui on soovi).
Tegelikult pole vaja taeva tumenemist oodata, vaid hoopis varavalges, enne koidukuma välja minna - mida mina loomulikult ei teadnud. Siis pidavat tähesadu olema eriti tugev. Lisaks läksid natuke enne päikeseloojangut edelataevas koos looja nii Kuu, Veenus kui ka Marss. Jupiter tõusis idast pärast kella 22-te ja siras seal rõõmsalt terve öö. Orion hakkas idasilmapiirilt kerkima poole nelja paiku.

Infokillud pärinevad 29. juuli Maalehe viimaselt leheküljelt.

Harilik pihlakas, Rowan, Sorbus aucuparia