Harakkuljus

Ja siis ühel päeval tutvustati mulle harakkuljust.
"Siin, palun, harakkuljus. Harilik, kutsutakse ka mets-harakkuljuseks. Armas lill, temast peaks vist kah pildi tegema."

Oli harilik suvepäev, ümberringi lõhnasid harilikud männid, harilikud linnud laulsid, ent kõigesse sellesse oli sugenenud midagi ebaharilikku.

Kõik hariliku on määratlenud harilikud inimesed harilike inimeste tarvis. See, kes läheb kohtumisele laane varjus kasvava armsa lillega, ei ole enam harilik inimene.

Oli tunne, nagu oleks ennist joonud klaasi veini. Pooljuhuslik peatus, pakuti, jõin. Ikka juhtub, et teelisele pakutakse klaasike juua. Oli meeldiv aroom ja tuttav maitse, aga mis vein see oli, jäi saladuseks. Mõju tuli hiljem. See pidi olema väga vana vein.

Jõudsin kohale siis, kui valguslaik puudutas esimesi harakkuljuse õisi. Panin varustuse samblale ja põlvitasin maha lilli silmitsema. Nüüd sai kõik selgeks.

Fred Jüssi. "Jäälõhkuja" 1986