Klaas ei paista alati läbi

Nõrkus vanade majade vastu...
Igal pildil on lugu jutustada.

Kuulata võib seda.

See siin oli lihtsalt tibakene kummaline. Tuttav, päris tuttav põder on! Kunagi ammu istus tema kusagil toanurgas koos terve looma-aiatäie muude elajatega. Oi oli seal mitut tõugu koeri (valged ja mustad nagu ühes multifilmis), laiguline kaelkirjak (kelle laka ma ära pügasin mingil põhjusel), karud ja hobused...
Kuidas ta sinna klaasi taha sai, seda teab ainult tema.
Mõned read....

---------------------------------

ruum
üks lõunapoolne toake
seinad õõtsuvate palmide all lookas
tapeedist, mis kord kleebitud sai laeni

tasane raamatukapp
usutavad aknad
sohvagi kutsub pehmelt
ja laiekraanteler
tume mahagon

klaasist kast
sees loksub vesi
palju märga vett

ma vaatasin seda klaastahukat
esiti ei märganud
teisiti ei täheldanud
elu

oota! liigathas miski!
neoonroheliste lehtede vahel..
ülevalpool kirjukruusa

kalake...
turvis hõbesoomustest
uimed tikitud apelsinivärvi

ma nägin sind
äkki...
ma ei tea, mida mõtlesid
või tundsid
kui kõndisin mööda
sain aru. sa värisesid nurgas

ma nüüd igal hommikul, päris vara
tulen sammu akvaariumile lähemale
piilud mind oma silmade varjust
tunnen - kahtlused...

minu tahtmine karjuks
sulle vasta
sööb kopsud mul seest
õgib pealtpoolt südamest

saaks vaid mullitada
koos sinuga neoonlehtede vahel
sosistada sul` näkineidude keelt

ei ma tulla vette saa
ma ei oska
ujuda

07.04.2010