Tõtakas, Festinate

Ainuke elav (kui ühte lumekirpu mitte arvestada) elukas suurel lumeväljal oli tema - pisike ja õrnake liblik. Alguses ei andnud elumärki. Lihtsalt kössitas.
Aga pärast, võib-olla loojuva päikese mõjul ajas tundlad püsti ja korraga hakkas kuhugi kiire - ikka päikese poole, päikese pooole! Kuni lumeserv vastu tuli. Siis sai mõistus otsa.